Koolitants 2017 festivali õhtujuht: Aleksandr Žemžurov!
Tänavuse Koolitantsu festivali kontsertide õhtujuhiks on
energiline ja alati naerusuine Aleksandr Žemžurov, keda sõbrad-tuttavad
hüüavad Sassiks. Tantsinud on Sass nii kaua, kui ta mäletab ning mitmel
korral ka Koolitantsule sattunud. Et aga Sassist kord Koolitantsu
õhtujuht saab, sellest ei osanud ta unistadagi.
Koos tegemise rõõm ja tantsimise nautimine on Sassi sõnul
Koolitantsul kõige olulisem. "Tants võiks olla nii äge, et on
Koolitantsu vääriline, aga ei peaks ilmtingimata võitma minema," andis
Sass nõu. "Sel aastal osaleb näiteks Koolitantsul üks rühm, kellele ma
annan tunde. Need tüdrukud on ääretult tublid ja panevad end proovile
tänavatantsu žanris. Keegi neist tegelikult tänavatantsija ei ole, osad
on hoopis balletikooli taustaga. See on neile tõsine väljakutse, alates
tantsutehnikast kuni riietuseni. Aga nad naudivad seda, mida teevad ja
tunnevad sellest kõigest suurt rõõmu!"
Olles ise oma tantsudega Koolitantsul osalenud mõistab Sass hästi, et
kui edasi ei pääse, võib tekkida tunne, et midagi läks valesti, ent
tegelikult pole asi üldse selles. "Koolitantsul on igal aastal
kohutavalt palju häid tantse ja tantsijaid. Žüriil lihtsalt ei ole
võimalik kõigile "jah" öelda. See, et edasi ei saanud, ei tähenda, et
keegi on halvem või parem. Selline oli lihtsalt selle hetke žürii otsus.
See võiks olla pigem motivatsioon, et järgmine aasta tulla ja uuesti
tantsida! Koolitantsul on hästi tore traditsioon, et juhendajatele
antakse tagasisidet ja see on hea koht kuulata žürii mõtteid. Aga ma
rõhutaks ikkagi, et finaalkontserdile mitte saamist ei tohiks võtta
selliselt, et midagi läks valesti. Maitsed ongi erinevad! Järgmine aasta
tule kindlasti uuesti ja siis meeldib žüriile ehk just sinu tants!"
Küsimuse peale, kas siis üldse on olemas kole tants, vastab Sass
siiski jaatavalt. "Kole tants on küll olemas. Kui tantsus on
agressiivsus, negatiivsus ja kole emotsioon, siis see on kole. Siis see
pole muidugi enam ka tants," jätkas Sass tõsiselt. "Tants ise on väga
ilus. Tantsuga saad sa väljendada kõike seda, mida sõnas, kirjas, laulus
või mingil muul moel enam ei saa. Tants on inimese jätk. Ja tants
liigutab – tänu tantsule me ei seisa ühe koha peal. See inspireerib
edasi liikuma, edasi püüdlema. Tantsus on selline emotsioon, mis paneb
sind püüdlema sinna, kus sul on hea."
Koolitantsu maakondlikel tantsupäevadel osalemine ei ole Sassile uus
asi. Eelmisel aastal käis Sass kõik tantsupäevad läbi, kuna esines Julia
Koneva tantsulavastuses "You Must Love Onions". Nii on Sassil pilt ees,
mis tantsupäevadel toimub. "Eelmise aasta Koolitantsult on mul kõige
eredamalt meeles lavatagune melu. Kõik see, mis eelneb lavale minekule,
kuidas noored lava taga valmistuvad ja tantsivad. Me julgustasime
üksteist, vaatasime, et keegi ei muretseks ega kardaks. See hetk lava
taga, kui tantsija on peaaegu laval, on väga eriline. Ta pole veel
laval, aga hinges juba on. See on väga äge."
Tänavu on osaleb Sass Koolitantsul õhtujuhina. "Hurraa!" on Sassi
vahetu reaktsioon selle peale. "Koolitants on kahtlemata minu selle
aasta kõige ägedam sündmus. Ma olen väga õnnelik selle üle, et ma saan
õhtujuht olla. See on väga suur au!" Sassi sõnul kardab ta selle rolli
juures vast kõige rohkem seda, et teeb rääkides grammatilisi prohmakaid,
kuna eesti keel ei ole tema emakeel. "No ja siis on muidugi veel
lavanärv. Ma ei ole tänaseni täitsa selgeks saanud, kuidas sellest lahti
saada," naeris ta, "aga ma püüan sellest üle olla ja mitte välja
näidata, et ma pabistan."
Sass mõtleb juba praegu, mida ja kuidas öelda. "Mu tütar sai
kingituseks kaja-efektiga mikrofoni. Sellega ma harjutan," rääkis ta,
kuidas ennast ette valmistab. "Ma teen õhtuti selle mikrofoniga lapsele
sõud. Ma alustan alati sõnadega "Tere tulemast! Mul on suur rõõm, et
olete siin!" Mu lapsele väga meeldib. Aga see, et ma harjutan, ei
tähenda, et kõik on pähe õpitud nagu robotil. Mul on siiralt tõeliselt
suur rõõm, et nii paljud Koolitantsul osalevad ja sellest osa saada
tahavad. Et Koolitants toob nii palju toredaid inimesi kokku."
Aleksandr Žemžurov töötab tantsuõpetajana ETA tantsukoolis ning treenerina oma stuudios Meie Meel. Aleksandr töötab ka Tallinna 53. Keskkoolis huvijuhina ja annab liikumistunde Mardi lasteaias. 2012. aastal lõpetas ta Tallinna ülikooli koreograafia eriala. Ta on osalenud tantsijana mitmetes tantsulavastustes, teiste seas "You Must Love Onions" (Julia Koneva, 2014) ja "Take me to the happy place" (Eliisa Sirelpuu, 2015).
Kommentaarid
Postita kommentaar