reede, 4. november 2016

Koolitantsu Kompanii kutsub: Kaja Lindali tantsulavastus "Su ärkvelolek on uni"

Koolitantsu Kompanii noorte esituses jõuab novembris lavale Kaja Lindali tantsulavastus „Su ärkvelolek on uni“. KUMU Auditooriumis 14. ja 15. novembril etenduv lavastus viib tantsijad ja publiku hetke une ja ärkveloleku vahel. Hetke, kus sa veel päris täpselt ei adu, kas kogetu on unes või ilmsi. Küsisime Kajalt, kuidas sellise lavastuse idee sündis ja kuidas lavastusprotsess kulgenud on.


Unenäod – see on üksjagu üllatav ja omapärane teemavalik ühe tantsulavastuse jaoks. Kust tuli selline idee?

Mõte sai alguse mu ühest varasemast lavastusest, 2011. aastal esietendunud tükist “Tagasi reaalsusesse”. Tahtsin tookord teha tantsulavastust noortele ning otsisin teemat, mis võiks neid kõnetada. Küsisin oma teismelise tütre käest, et mis see võiks olla ja tema ütles, et unenäod! Unenäod on need, mis ühendavad absoluutselt kõiki. Ta pakkus ka välja, et võiks paluda oma klassikaaslastelt, et nad oma unenäod üles kirjutaksid ja mulle saadaksid. Ja nad saatsidki. Mulle saadeti üleskirjutatud unenägusid kõikjalt üle Eesti. Seejärel ma klassifitseerisin need lood, otsisin visuaale ja mõtteid ning tekkinud ideede pealt tegin kohaspetsiifilise, visuaalse tantsulavastuse “Tagasi reaalsusesse“.
Hiljem tahtsin seda lavastust blackboxi panna, aga see polnud tol hetkel kuidagi võimalik. Aeg läks edasi ja siis läksid ka juba tantsijad teistesse projektidesse laiali. Lisaks tundus mulle ka, et täiskasvanud professionaalsed tantsijad ei suutnud võib-olla seda teemat ja ideed päris nii autentselt edasi anda, kui ma oleks soovinud.
Nüüd, sel aastal, avanes võimalus esitada sama ideed Koolitantsu Kompaniile. Pakkusin välja, et võiks noorte tantsijatega teha unenägude teemal blackboxi lavastuse ja see pakkumine kandis vilja. Suvel korraldasin auditioni, valisin selle käigus sobivad inimtüübid ja nii see lavastus sündis. Mõned kujud ja mõtted võtsin kaasa eelmisest lavastusest ja miksisin varajasemalt kogutud unenägude visuaalid nende noorte tantsijate ideedega, kellega praegu töötame.


Kas selle lavastuse sisu oli sul juba olemas enne, kui sa tantsijate ette jõudsid, või sündis see proovisaalis?

Osad stseenid oli mul olemas - ma teadsin, mida ma tahan ja tahtsin neid katsetada. Aga protsess ise toimus paljuski katse-eksitus meetodil. Tegin pidevalt tükis palju muutusi ning katsetasin kogu aeg, mida kõike on võimalik nende tantsijatega teha. Tihtilugu distantseerusin ennast, et anda tantsijatele õhku, et nad saaksid samastuda selle teemaga.
Tantsijad said endale väga palju ülesandeid ja ma arvestasin kogu aeg nende loovusega, asjadega, mida nad välja pakkusid. See lavastus valmis meil läbi tiheda koostöö. Lõpuks valisime koos välja killud, mida tervikuks kokku panna. Ühel hetkel oligi väga keeruline otsustada, millised stseenid sisse jätta, millised välja jätta. See on olnud väga loominguline protsess, rohke vabadusega.
Ma ei olnud küll võib-olla kõigega nõus, mida noored pakkusid, aga kuna see on tükk noortelt noortele, siis oli mul väga põnev jälgida, kuhu see kõik välja jõuab. Mulle väga meeldib, kuhu see on välja jõudnud!


Kui keeruline selline loomeprotsess tantsijale on? Ei ole mingit kindlat äraõpitavat kombinatsiooni…

Tantsijatele oli see kindlasti väga raske kogemus. Tantsijal on üsna keeruline seda kõike taluda ja vastu pidada. Selleks on väga erilisi tantsijaid vaja. Auditionil valisin välja sellised inimesed, kelle puhul ma nägin, et nad on võimelised mu meetodist tulenevale pingele ja näilisele kaosele vastu pidama.
Loomeprotsessi alguses ongi kõik laialivalguv ja vaba, et originaalseid mõtteid geneererida, et tantsijad saaksid materjali sukelduda ja teha see enda omaks. Selleks on vaja väga andekaid tantsijad, kes on valmis nipsust ja kohe kaasa tulema.
Lavastuses osalevad tantsijad on ääretult tublid ja kogu aeg mõttega asja juures. Nad on mulle olnud täiesti võrdsed partnerid. Nende valmisolek ja distsipliin on hämmastavad. Sellisel abstraktsel ja loomingulised moel materjali loomine eeldab väga head sisemist keskendumist ja suurepärast keha valdamist. Ja seda neil tantsijatel on! Soovitan neid väga ka kõigile teistele koreograafidele.


Ütlesid, et andsid tantsijatele loomeprotsessi käigus palju ülesandeid. Mida need endast kujutasid, milliseid need olid?

Oli palju erinevaid ülesandeid. Näiteks palusin tuua igal tantsijal proovi ühe objekti - eseme, mis neile meeldib. Nad võtsid nii toredaid asju - näiteks üks tantsija võttis kaasa kelgu, teine raamatu. Siis ma andsin neile aega, et nad suhestuksid kehaga oma objektiga, liiguksid sellega. Seejärel võtsin neilt objekti ära ja tantsija pidi sama liikumist jätkama ilma esemeta. Kui objektid ära võtta, siis tekib selle arusaamatu liikumine - see on ühest küljest nagu tuttav, aga samas ei ole ka. Mängisime ka mõttega, et kui kiiresti või aeglaselt koreograafiat teha. Aegluubis või ülikiirelt liikumine muudab koreograafia hoopis teiseks. Neid objektita liikumisi erinevatel kiirustel hakkasin ma omakorda erineval moel kokku miksima ja sellest kõigest kokku tuli üks erakordselt veidra koreograafiaga number.
Täiesti loomisprotsessi alguses mängisime näiteks ka veesõda. Esialgu koos veega ja siis hiljem jätsime vee ära. Nii on meil üks stseen, kus tantsijad teevad arusaamatut (veesõja) liikumist, tehes ise seda veesusina häält, mis veepüstolist tuleb.
Sellisel viisil tekkinud kehakeel on väga autentne, see liikumine on väga ehe. Ja seda on võimalik panna konteksti nii, et liikumine ei ole ajuvaba, vaid see on kindla tähendusega.
Minu jaoks oli see intellektuaalne töö, tantsijalt ootasin loomingulisi purskeid ja neid tuli ka!


Kas liikumiskeel selles lavastuses on pigem selline unenäoline – pilvebaleriinine või hoopis füüsiline?

Liikumises lähtusin ma sellest, mida tantsijad suudavad. Meil on lavastuses hästi erinevad inimtüübid, erinevad kehad ja taustad. Mina lähtusingi valiku tegemisel sellest, et oleks võimalikult palju kontrasti inimeste ning nende kehade vahel.
Lähtuvalt antud ülesannetest on osad liikumised puhas kaasaegne tants, osad liikumised on kujundlikud. Ma otsisin ka loomulikku liikumist. Etendus ongi justkui segu kõigest - ma püüdsin ennast hästi vabaks lasta ja mitte lähtuda või kinni hoida mingist kindlast stiilist.


Selle lavastuse jaoks luuakse originaalne muusika ja sul ei ole olnud eriti proovis võimalust öelda, et nüüd võtame selle loo ja teeme selle järgi. Kuidas sa selle lahendasid?

Ma alustasin vaikuses ja väga paljud proovid on toimunud vaikuses. Juba sellepärast, et saada loomulikule rütmile pihta. Milline on lavastuse loomulik rütmiline tervik, milline on tantsijate energeetilised rütmid, millised kujundid saavad tekkida.
Helilooja Helena Tulve käis proove vaatamas. Ta loob muuseas heli ja muusikat koostöös oma tütre Eliann Tulvega. Ja mulle see meeldib. Heli ongi kujunenud läbi vaatlemise, ideede vahetuse. Viimases proovis tegelesime näiteks 40 minutit erinevate õunaampsude helindamise ja rütmistamisega.
Tantsijad teevad ka ise laval heli. On palju stseene, kus nad ise teineteist helindavad. Kasutame erinevamaid ning põnevaid vahendeid heli loomiseks, et luua sürreaalseid unenäolisi kõlasid. Aga alguspunkt oli ikkagi vaikus ja loomulikud rütmid ja kehakogemus.


Proovidest jäid silma päris huvitavad dekoratsioonid. Räägi neist.

No meil on näiteks neli inimesesuurust läbikumavat plastikkasti. Ma kaalusin pikalt, kas neid kasutada või mitte. Aga need kastid annavad väga erilise võimaluse mängida varjudega ja ma ei suutnud sellest loobuda. See näeb laval ka hea välja. Lisaks on meil tagaseina riputatud suured paberipaanid, millele siis lõpus kunstiinstallatsioon luuakse… Seda kõike on pisut keeruline sõnadesse panna, seda peab nägema.


Kas te rääkisite tantsijatega omavahel ka unenägudest?

Rääkisime vähe, peamiselt ikka tegutsesime. Üks-kaks korda rääkisime unenägudest ja Helena Tulve sai need lindistada ning nende teksti salvestuste pealt luua ühe stseeni. Aga muidu me ikka tegutsesime, oleme tüki loonud peamiselt läbi liikumise ja kehakogemuse.
Mis puudutab rääkimist üldse, siis ma olen püüdnud luua etendust pigem instinkti pealt ja vähem intellekti pealt. Iseenesest oleks väga huvitav lasta tantsijal rääkida, et mis ta peas parasjagu toimub, kui ta midagi teeb. Abstraktse asja loomisel on minu jaoks väga selged jooned maas, olen hästi läbimõeldud ja tean, kuidas miski on ja mis täpselt olema peab, aga ma tahaks, et tantsija tuleks välja ka oma instinktiga, pakuks oma hetkeemotsiooni – me oleme püüdnud õhust ideid ja jätnud sisse asju, mis on sündinud täitsa spontaanselt, koba peale.


Kas see lavastus on selline helge unenägu? Või hoopis õudusunenägu? Midagi sürreaalset?

Ma ei teagi. See on kohati naljakas, kohati helge ja ka väga ilus. Me üritasime sinna kõike sisse panna. Ma üritasin töötada rütmidega - keha, muusika ja visuaali rütmidega ja seda lugu läbi selle edasi anda. Lavastuses ei ole kasutusel konkreetsed lood, on sürrealistlikud liikumised, seisundid ja kujundid, läbi üsna intensiivse liikumise. See ei ole selline tükk, kus on ühtne läbiv teema. Sa näed nagu und, mis algab mitte kusagilt ja lõppeb mitte kusagile. On mingi pildid, tegevus ja siis täiesti teine tegevus. Sellised välgatused, mis unes su peas, alateadvuses üles kerkivad. Aga omal veidral moel moodustab see siiski ühtse terviku.


Kas see lavastus ehk liiga arusaamatuks ei lähe? Kaasaegne tants ja unenäod – väga palju abstraktsust?

See ei ole ainult tants. Marge Martin teeb lavakujunduse, Helena Tulve muusika, Priit Tender on dramaturg. Marita Kesküla teeb valguskujunduse. Siin on erineva mõtlemisega kunstnikud. Erinevad meediumid oma erinevate energiate ja rütmidega, mis kõik sulavad kokku. See ei ole ainult ühe tantsu loomine, see on ühe terviku loomine.
Meil on koreograafia ja ideestruktuurid paigas, aga enne, kui lavastus lavaküpseks saab, teeb see veel ühe uperpalli, et kõik meediumid kokku sulaks. Mulle meeldivad lavastused, kus lõpptulemusena on kõik meediumid võrdselt esindatud ja ükski ei karga eriliselt välja. See on lavastuse loomise lõppfaasis ka kõige keerulisem ja tekitab kõige rohkem pinget.


Palju sul seda hirmu on, et äkki see teos ikkagi ei kõneta teismelisi?

Ma usaldan selle koha pealt absoluutselt oma tantsijaid. Ma olen palju tagasi astunud oma arvamustest ning liikumiskeel on neilt tulnud. Ja see on kohe näha, kui neil igav on – siis ma tean kohe, et nüüd on midagi nihu. Ma ei oska seda karta, et äkki ei kõneta.


Mis on see, mis publik võiks sellest lavastusest saada?

Äratundmine, suhestumine, samastumine. Ma tahaks, et jääks helge ja mõnus tunne. Lavastuse lõpp on hästi ilus ja see ilu võiks vaataja sisse hõõguma jääda. Ma tahaks, et nad näeksid kvaliteetset tükki ja saaksid hea elamuse.


Kuidas sul endal unenägudega on?

No mina ei näinud paar-kolm aastat üldse unenägusid. Lõpuks hakkasin teraapiaga tegelema ja siis juba pärast kolmandat seanssi hakkasin neid jälle nägema. Ma suhtun väga suure austusega unenägudesse ja inimestesse, kes neid näevad.
Ma olen palju uurinud ja lugenud unenägude kohta, käisin isegi unenägude konverentsil. Ja seal oli teiste seas üks neuroloog, kes ütles naljaga, et teate, tema lõigub iga päev ajusid, aga pole sealt veel ühtegi unenägu leidnud. See pani minu jaoks aga kogu asja paika – unenägu on nii autentne ja väga isiklik asi ja igal ühel on selles osas oma tõlgendus ja arusaam.




Koolitantsu Kompanii tantsulavastus "Su ärkvelolek on uni":

Koreograaf: Kaja Lindal
Helikujundus: Helena Tulve ja Eliann Tulve
Kunstnik: Marge Martin
Valguskujundus: Marita Keskküla
Dramaturg: Priit Tender

Tantsivad: Anita Kurõljova, Eliisabel Jõela, Marko Reitalu ja Katre-Helen Kask

Etendused 14. ja 15. novembril KUMU Auditooriumis.


Klõpsud proovidest:
pildistas Amanda Tender